Pärast luigekasvandust läksime lastefarmi ja käitusime nagu tõelised lapsed. Ohkammoon, kui sa oled võõral maal kus keegi sind nagunii ei tea ja sinu ees on mitmekorruseline turnimismaja ja pallibassein, siis ilmselgelt on sul savi mida keegi arvab. Niisiis mängisime kena pool tundi vendadega tagaajamist, mille käigus liitus meiega veel üks briti mudilane. Pärast seda vaatasime tallis laamasid ja lambaid ja kitsi ja pärast veel papagoisid ja muid eksootilisi linde. Üliäge oli nendega samas puuris olla, eriti veel nii lähedal. Eesti loomaaias saab neid ainul klaasi tagant ju vaadata. Üliäge kogemus lihtsalt. Muidugi olid meil vahepeal toidupausid ka.

Kõige lõpuks külastasime subtroopilisi aedu, mis on samuti pildijäädvustamist väärt. Kõik oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus. Muidugi natuke rikkus kogemust see, et igast punkist järgmisesse me kõndisime ikka päris pika tee maha ja sinna aeda jõudes olime päris väsinud juba. Seega, vähemalt iga tool ja pink sai järgi proovitud. Lõpuks kõndisime tagasi linna ja istusime bussipeatuses, kus täiesti normaalne briti vanatädi oma abikaasaga seal istus. Istusin tema kõrvale ja ta hakkas lihtsalt minuga juttu ajama. Mul oli nina ikka päris kinni, köha ka ja hääl ära, niiet ma rääkisin vähe tagasi, loodan et ta ei arva et ma mingi ülbik nüüd olen.

Siis sõitsime tagasi Weymouthi. Mäletate, peatus oli mereääres? Rand oli igatahes täis maailma kõige ilusamaid kehasid, valus oli vaadata. Ja eriti äge oli see, et minul olid pikad teksad, pluus ja nahktagi ja minu ümber olid põhimõteliselt ainult bikiinides inimesed. Ja uskumatult palju neist olid ka vees. Olin ikka tõeline külmavares, tõeline eestlane. Sooja oli tõesti 25 kraadi aga kammoon, see tuul. Õhtul koju jõudes oli nii hea voodisse pugeda, sest see oli tõeliselt väsitav päev. Ja see oli kõigest teine päev.