Minu reis algas tegelikult juba neljapäeval. Pärast keemia suvetööd jõudsin Anna ja Pipiga randa minna. Võtsime päikest ja ajasime juttu, kannatasin oma peavalu ja nohu all ning paar korda käisime isegi ujumas. Tegime pilte ja nautisime ilma, hea oli. Sel hetkel mõtlesin, kui veider on fakt, et kahekümne nelja tunni pärast olen ma kümne kilomeetri kõrgusel taevas.

Pärast paari tundi jalutasin koju ja pakkisin koti ära. Ega sinna palju ei läinud, mõned riided, igasugused juhtmed, kaamera ning reisidokumendid. Tädi Anneli sõidutas meid tädi Aeduga poodi, ostsime veel komme ning peagi olime rongijaamas. Sinna tulid mind saatma kaks mu parimat sõbrannat. Anna-Marija ja Monika. Monika tõi mulle coca pudeli, kuhu oli peale kirjutatud "Parim" ja Anna-Marija tõi veidralt pakitud kompsiku, ning põrutas ise kohe minema, ega äikest oli ka päris palju. Monikaga ajasime juttu ja kallistasime palju, ta üritas mind rahustada ja kordas pidevalt et ma ei pea midagi kartma. Nad ongi kaks kõige õigemat inimest, keda enne lahkumist näha tuleb. Monika läks ära ja siis ajasime veel tädi Aeduga natuke juttu ja tuligi rongile minna, olenevalt sellele, et ma ähvardasin juba mitte minna. Istusin siis rongi, vihma hakkas vaikselt sadama ja rong hakkas Tartu poole sõitma. Jõin oma cocat ja tegin Sljurtsiku kingituse lahti. Kõige peal oli kiri, mis lihtsalt ajas mu pisaratele. Nii armas. Aitähh, musi. Ja veel kinkis ta tükikese endast, mis mul praegugi seljas on. Lõhnab ikka sinu järgi, Sljurtsik...

Tartusse jõudes helistas Siiri ja ütles, et ma teda seal ootaks. Seejärel läksime tema superhipster koju Supilinna ja ta tegi mulle pastat. Ainus pasta mida ma söön, on Siiri pasta. Suurepärane lihtsalt. Käisime ka tema naabrikoera Pontuga jalutamas ja pärast seda niisama. Rääkisime kõigest ja kiikusime Emajõe ääres. Täitsa mitu tundi olime väljas ja see väsitas meid ära, seega saime vara voodisse. Tallinnasse läksime hommikuse rongiga, 6.46. Suutsin seal ka veel magada. Käisime Virus ja lõpuks lennujaamas olles teadsin, et ma kardan. Ma kartsin lennata, reaalselt. Esimest korda kardadki aga ikka väga kõhe tunne oli. Vahepeal jalad värisesid ja puha. Siiri kordas mulle pidevalt üle, mida ma tegema pean. Lõpuks tuligi aeg edasi minna, kallistasin Siirit ja ta tegi veel pilti minust, nagu uhke ema.

 Läksin siis security check'i, mis ei olnud üldse jube, tädi juhendas mind ja ma jäin elama ja mingid masinad ka piuksuma ei hakanud. Käisin läbi kõik taxfree poed sest aega oli kõvasti, otsin ühe martsipanikommi ka emme jaoks. Käisin läbi passport kontrolli ja istusin veidi ja siis seisin järjekorras tükk aega. Ja siis rebiti pileti küljest pool ära ja siis tuli veel kakskümmend minutit saja inimesega kitsas ruumis passida, sest lennuk alles tuli Inglismaalt ja polnud veel maandunud. Siis lasti nood sealt maha ja läks veel kümme minutit enne kui meie sisse saime.




Otsisin vaba kohta. See on see üksi reisimise miinus, tuleb täiesti võõrastega istuda. Mina, i wonder why, sain endale väga ägedad inimesed ümber. Neli noort, kes maailma avastama läksid. Kaks kutti ja kaks tüdrukut. Kõik supersõbralikud. Küsisin muidugi, kes see koht nende kõrval on vaba ja nad hakkasid kohe minuga juttu ajama. Nad olid ikka üpris üllatunud, kui said teada, et ma esimest korda lendan. Õnneks olid nad ülitoetavad, pakkusid nätsu ja banaani ja isegi Vana Tallinnat. Siis vahepeal vahetasime kohti, et kõik aknast välja näeksid, ajasime juttu ja vaatasime nende tudengielu algusaastate pilte. Kaks ja pool tundi läks päris kiiresti mööda, kõrvad olid üleval olles lahti tulnud ja maandumisel läksid ikka nii lukku, et lõpuks ma mootorimüra ei kuulnud enam. Enda häält oli isegi natuke kuulda. Siis üks nendest tüdrukutest ütles, et tal juhtus nii siis kui USAsse lendas. That freaked me out. Ütles, et ta viidi haiglasse ja ta oli tilgutite all. Mudisin ikka täiega kõrvu ja närisin nätsu ja neelatasin ja haigutasin, aga miski ei aidanud. Okei, lõpuks maandusime ja astusin esimest korda Inglismaa pinnale. Selline ülev tunne oli, aga ära ei tajunud ikka, et kodu on nüüd 1770 kilomeetri kaugusel. Ja kõrvad olid endiselt lukkus. Passportis oli äge, tore tädi vaatas mu passi, seejärel mind ja siis küsis briti aktsendiga "Are you travelling alone?" ja ma vastasin kohe, et ei, emme tuli vastu mulle. Seejärel ta naeratas ja soovis meeldivat siinviibimist mulle.

Varsti nägingi emmet ning Denis'i ja siis hakkasime tagasi sõitma, jäime ummikusse ka, niiet algselt pidime kell viis koju jõudma aga jõudsime hoopis enne kaheksat. Vähemalt sain esimest korda ka Starbucksist midagi tellida! Ohjess! Teepealt ostsime ka pitsat, sõime ja siis varsti läksime vendade ja emmega jõe äärde. Terve tee Stanstedist Christchuch'i sõites nägin igal pool hobuseid ja tahtsin lihtsalt täiega neid paitada ja ratsutada. Ja siis kui me jõe äärest koju hakkasime kõndima, tuli kari hobuseid meile lihtsalt vastu. Mis me tegime? Jäime seisma. Karja keskele. Nende omaniku polnud kuskil olla niiet me lihtsalt seisime karja hobuste keskel, neid oli oma kakskümmend, nii suuri kui väikseid. Emme lükkas Kairo kohe oma selja taga seisma ja Carol spurtis niisama kaugustesse.  Ja mina? Mina üritasin paitada iga hobust kes lähedale julges tulla ja uskuge mind, neid oli palju. Vahepeal oli ikka päris jube, kui nad selja tagant su pead nuusutama hakkasid. Lõpuks siis kõndisime neist mööda, aga ma ei kujuta miks, nad hakkasid meil järel kõndima. Ja siis üks tädi ütles, et tema meelest oleme me väga julged, et niimoodi seal seisime, et tema oleks küll ära jooksnud. Vähemalt läks mu soov täide. Ja see oli esimene päev.