Siin ma nüüd siis jälle olen, istun arvuti taga ja üritan meelde tuletada viimast kolme nädalat. Aeg möödub kiiremini kui ette kujutad. Vahepeal mõtlen, et mis siis, kui see kõik on uni, et ma ärkan kohe üles, olen seitsme aastane tüdrukutirts ja käes on esimene koolipäev. Aga siin ma olen, poole aasta pärast kaheksateist ja kolledziõpilane Inglismaal.

Lähme tagasi kuuenda septembri juurde. Ärkasin vara, käisin pesemas. Eelmisel õhtul nägin Kerti, kes ütles, et tuleb hommikul mind saatma. Ma ei uskunud teda, mõtlesin, et kell pool kuus keegi küll minu pärast end liigutama ei hakka. See-eest üllatas mind Kert, kes helistas ja ütles, et on akna alla. Ajasime pool tundi juttu ja kui tagasi tuppa läksin, pidin kähku riidesse panema sest kohe oli minek. Tädi Aet ja Kert saatsid mind mu suurte kompsudega bussijaama. 

Kert kallistas mind hästi kõvasti, nii hea et ta tuli, ja siis läks sõbraga kokku saama. Tädi Aet oli minuga veel mitu minutit, lõpuks panime kompsud bussi alla ja ostsin pileti lennujaama. Õnneks ma polnud ainus kes lennujaama sõitis, neid oli mitu. Vaatasin veel aknast välja ja lehvitasin tädi Aedule, pisarad silmis. Mul on maailma parim tädi, päriselt. Mõtlesin viimasele kahele aastale ja sündmustele. Mul poleks olnud paremat kohta, kus need kaks aastat elada. Tähe tänava tähenärijate kodus, parima tädi ja onu juures. Ja Kevin ka, vahepeal tõeline pain-in-the-ass aga teisel hetkel kõige armsam onupoeg terve ilma peal. Nii mõneski mõttes on need kaks aastat mind muutnud ja kindlasti on see tulevikus mulle kasuks. Seega, mul oli täielik õigus bussis pisaraid valada (ja ma teen seda ka praegu), lihtsalt kui vaatad otsa inimesele, kes on sinu jaoks olnud olemas iga päev kahe aasta jooksul siis tulebki klomp kurku, eriti kui tead, et ei näe teda enne järgmist suve.

Lennujaamas oli kõik tipstops, pidin asju küll umber pakkima aga jõudsin kogu oma varandusega õnnelikult Inglismaale. Jõudsin siis juba välisukse juurde, vahetasin telefoni kõnekaardi ära ja juba emme helistaski. Tuli välja, et ma seisin absoluutselt vales kohas, niiet me emmega lihtsalt karjusime telefonidesse "KUS SA OLED?" ja "`Mis sul seljas on ma ei näe sind". Kui kirjeldada kuidas me kõne hetkel üksteise suhtes asetsesime siis oli see umbes nii et ma olin teisel korrusel ja tema esimesel, niiet pole ime et me ei näinud üksteist. Hakkasime kodu poole tagasi sõitma, õnneks väga suuri ummikuid ei olnudki ja Starbucksist käisime ka läbi. Autos tegin Margo antud kirja lahti, mille juures oli ka veel eile õhtul tehtud polariod foto. Nii armas, imeline poiss on see Margo.

Esmaspäeval sõitsime Poole'i ja kohtusin esimest korda oma tutori G-ga. Ta päris nimi on Gareth aga meie jaoks on ta G. Ta näitas meile lava ja tantsusaali ja siis ajasime veel juttu ja täitsime pabereid. Emme lõpuks küsis, et millal siis Kairi tulema peab ja vastus oli kerge. Homme.

Nüüd läheb raskemaks. Ma ei mäleta enam oma esimest päeva koolis. Pidime vist kohal olema pool kümme ja saime kokku saalis. Mina juba teadsin, et ma G gruppis olin, aga teised oma tutoreid veel ei teadnud. Õpetajad tegid laval enda tutvustamist ja koolist räägiti ka natuke. Jo on direktor, kõige ägedam direktor maailmas, pani terve esimese aasta kohe esimesel päeval laulma. Ma arvan, et üks asi mis on kõigil õpetajatel ühine, on huumorimeel. Absoluutselt iga tund saab nalja ja igav ei hakka. Siis on John, kes on nagu boss või midagi sellist, igatahes kui midagi on vaja teada siis John teab või John uurib. AJ annab meile enamusi tantsutunde nagunäiteks jazz, ballett ja contemporaary. G annab contact'i ja koreograafiat. Amanda annab tantsu ajalugu. Chris annab Performing Arts Business'i ja Ryan annab laulmist. Ja AJ annab veel ka healthy performer'it. 

Ma üritan nüüd natuke lühemalt kokku võtta mis ma kahe nädala jooksul kolledzis olen teinud ja natuke oma uutest sõpradest rääkida. Ja siis luban pühalikult et üritan iga nädala tagant blogi uuendada.

Meil on nii teooria kui ka tõelisi tantsu tunde. Teoorias siiamaani me oleme videosid vaadanud ja nende üle arutlenud. Praktika tunnid algavad soojenduste ja venitustega, siis tulevad lihaste treenimised ja lõpuks tehnika ja rutiinid ja tõeline koreograafia. Contact'is teeme tõstmisi, mida kaasaegses tantsu kasutame, mis on supersuper lahe, aga kuna ma olen nii nõrk siis ma ei jõua absull kedagi tõsta veel. Aga Jack tõstis mind küll ilusti. Balleti tundides me oleme enamasti erinevate aegade balletiteoseid vaadanud ja jalgade asendeid õppinud. Jazzis ja contemporarys on meil juba detsembri studio show jaoks tantsud tegemisel. 

Ma olen eriti rahul lihaste tööga, me teeme nii palju erinevaid kõhulihaste harjutusi ja need mõjuvad ka, vähemalt ma tunnen pinget ja valu erinevates kohtades. 

Sõpru olen ka juba leidnud. Caroline on tore Norra tüdruk, kes tegelikult on pool britt. Me oleme mitu korda juba väljas käinud ja põhimõtteliselt oleme me parimad sõbrannad. Laura on ka hästi tore, samuti Ben ja Joe. Eriti kallis on mulle Dom, sest ta on nii tark ja aus ja teda saab usaldada. Emma Louise'iga võiks rohkem läbi saada, me ajame iga hommik juttu sest nad Dom'iga on esimestena kohal ja siis nad küsivad mis ma nädalavahetusel tegin ja kas eestis on soe praegu ja muud sellist asja. Lisaks sellele nad õpetavad mulle briti tänavakultuuri, näiteks kes on slags'id ja chavs'id. Nad on nii toredad. Siis on Hannah ja Danni kes on ka hästisupertoredad. Ja Kitty, kellega ma olen alles nüüd viimastel päevadel suhtlema hakanud. Ta on ka ainus, kes mu tantsurühmas on, teised ei ole nii et teisi ma näen ainult esimeses tunnis ja vahetundide ja lõuna ajal. Aga Kitty on ikka pea nädal aega juba iga päev minuga juttu ajanud ja küsinud kuidas läheb ja neljapäeval andis mulle oma numbri ja siis me textisime terve õhtu, ta on supertore, kuigi alguses mulle räägiti vastupidist. Seega pean kõigepealt inimesi tundma õppima ja alles siis neid hindama hakkama. Kitty ema oli isegi öelnud, et ma tundun tore tüdruk olevat ja et ma järgmine nädal nende juurde pitsale läheksin, mis on lihtsalt super armas ja Eestis küll midagi sellist ei juhtunud. 

Draamat on ka olnud. Vahepeal ma mõtlen oma blogist kui avalikust päevikust ja siis üritan kontrollida kõike mida ma kirjutan, ja ma tean et seda ongi õige teha. Aga tegelikult on juba nii palju, mida tahaksin rääkida, aga mitte kõigile. 

Ja muidugi on mul juba oma silmarõõm või noh nii öelda crush. Hästi tore poiss Norrast.

Brittide aktsendiga olen samuti ära harjunud ja kuigi nemad kuulevad, et mul on tugev aktsent, on mulle ka tihti öeldud et mul on väga hea inglise keel. Ja mõnda asja ütlen ma juba nagu britt. Hihi. 

Aa ja mul on mitu gei sõpra juba, mis on üliäge, sest nad on lihtsalt niii ägedad ja vabad, kahju et maailmas rohkem geisid ei ole.

Kooli sõidan poolteist tundi ja tagasi samuti poolteist tundi. Tunnid on teisipäevast neljapäevani, nüüd on veel lisaks esmaspäeviti Inglise keel poolteist tundi. Aga vähemalt saan kaua magada. 

Ilm on soe, hommikuti keskmiselt 15 kraadi ja päeval päikese käes kindlasti üle 20ne. Niiet jaki võtavad kõik kaasa aga tavaliselt tassime seda lihtsalt niisama kaasas. Vihma pole ka nii palju kui räägitakse ja ma lihtsalt armastan neid palme igal pool!

Hmm, ongi vist kõik praegu, kui kellegil on küsimusi, siis saatke need aga minu poole teele ja lisan need siia juurde :)