Täna on kolmapäev. See tähendab, et olen Eesti pinnal olnud terve nädala ja veel kaks päeva peale. Kingitused on enam-vähem laiali jagatud ja ilusate ja headega palju muljetatud. Valga tänavatel puuduvad sportautod (või siis teed, millel need sõita saaksid) ja ka ilusate ilmadega ei näe vastu kõndimas kuumi kutte. Üritan siis selles blogipostituses kokku võtta kaks viimast päeva Inglismaal ja tuua veel välja asju, mis mulle jõledalt meeldisid.
Laupäeval (06.07) käisime veekeskuses, mis oli võrreldav Jurmala veepargiga. Käisin läbi kõik torud peale ühe, mis tundus olevat nii järsk, et sealt lihtsalt otse alla kukkuda sai. Torusid oli üle kümne, kõik erineva pikkuse ja raskusastmega. Süsteem oli äge. Käe külge anti käevõru kiibiga, mis tuli enne torusse minemist vastu masinat panna ja siis nägid ekraanil kui palju aega sinu külastuse lõpuni on jäänud. Ja ühtlasi näitas ka toru peal olev vilkur kas võid juba sõita või mitte. Torudel olid igasugused ägedad nimed ka, nagu näiteke Colorado Coaster ja Missisipi Drifter või Grand Canyon (vaata siit järgi!). Kõige lahedam oligi Missisipi Drifter & Grand Canyon. See oli nagu üks pikk sõit pigem. See oli see rada, mida läbisid suure kollase rõngaga, mida tuli enne järjekorras tükk aega oodata. Aga sõit oli alati seda väärt, sest selles oli kõige rohkem pinget ja tuli ikka ise jalgadega pidevalt lükkata ja köitest tõmmata. Rada läks isegi õuest läbi ja päike oli hea kuum tol päeval. Pluss, raja ääres oli alati ülikuume veepargi töötajaid, kes aitasid niisama ja olid vast vetelpäästjate ametis kah. See oli rada, mida läbisime alati mitu korda. Teised torud olid ka muidugi ägedad. Olime keskuses pool päeva, vendade näpud olid küll mõnusasti krimpsu tõmbunud. Pärast seda käisime KFC's söömas ja lastekasiinos mängimas, kust võitsime nunnusid võtmehoidjaid. Pärast seda kõndisime bussipeatusesse, et tagasi koju sõita ja enne seda põikasime ka linnavaadet vaatama. Teate ju neid autoparklaid, mis ongi rajatud selleks, et sa lihtsalt istud autos ja vaatad ilusat vaadet? Vot selline see oli. Terve linn oleks kätte paistnud kui poleks puid kasvanud.
Pühapäeval käisime hommikupoole rannas, mis oli paksult rahvast täis. Peale seda magasin veel paar tundi ja pakkisin kohvri omameelest korralikult ära, aga emme pakkis selle ümber ja mahutas umbes kaks korda rohkem asju ära, niiet okei. Pärast seda vaatasime, et tuleb liikuma hakata, et jõuda kollasele bussile, mis viiks meid Bournemouthi rongi ja bussijaama. Jäime bussist maha, või siis noh, ootasime tükk aega aga bussi ei tulnud. Hakkasime siis järgmisesse peatusesse kõndima, sest seal on nii, et osad bussid ei peatu osades peatustes. Nägime, kuidas buss nina eest minema sõitis, võinohh, 300 meetrit eemalt, aga me ei jõudnud lihtsalt joosta enam. Kõndisime siis kesklinna, otsisime taksot, mida ilmselgelt mitte kuskil ei olnud. Mulle tundus, et emme on rohkem paanikas kui mina, sest ma suutsin veel näha kõiki neid seksikaid kutte ja ilusaid naeratusi. Lõpuks tellisime takso, mida me ära ei oodanudki sest teine takso jõudis enne kohale. Taksojuht oli poolakas, mis tähendab, et mina ei saanud mitte millestki aru, mida ta seletas. Emme loomulikult töötab umbes kotitäie poolakatega ja jagab perfektselt nende aktsenti. Igatahes onu siis ütles, et mõtekam on minna teist teed pidi kerge ringiga, sest kiirteel on ummik. Bournemothis keerasime siis suuremale teele ummiku sisse ja onu muudkui viibutas käega aknast välja ja inimesed lasid takso ette, sest ega kui takso tahab ette saada siis peab ta ka saama. Ju siis teised jagasid ära et me bussi peale peame jõudma. Jõudsime vägagi hästi ja võtsime kohe bussijuhi taha kohad. Olime napilt viis minutit sõitnud, kui bussijuht pööras emme poole ja küsis: "Are you locals?". Emme ütles, et noh, põhimõtteliselt jah. Sellepeale ütles bussijuht: "Well, I was wondering if you know any shortcuts in here? To get to the high way?" ABSOLUUTSELT PARIM BUSSIJUHT EVER. Kui minu võimuses oleks välja jagada bussijuhi auhindu siis ta oleks aasta 2013 parim bussijuht! Muidugi me ei teadnud ja läksime mööda kohustuslikku teed. Bournemouthist Londonisse kiirteel sõites peaks jõudma 2,5 tunniga. Oli pühapäeva õhtu. Pool üheksa umbes. Bournemouth on mereäärne kuurort linn. Ilmselgelt otsustasid kõik Londoni inimesed, et nüüd nad puhkavad siin ja hakkavad kõik samal ajal tagasi Londonisse sõitma. Meie lühikesest bussisõidust venis kena viietunnine sõit. Muidugi oli sellel omad plussid kuna mina nägin aknast kõiki sportautosid ja lexuseid ja ilusaid kutte. Sõitsime ka läbi sellest linnast, kus sada aastat tagasi Titanic oma teekonnale läks. Ilus linn oli. Jõudsime Londoni bussijaama peale ühte vist ja kuna meie buss lennujaama oli juba väljunud, lasti meid järgmise peale, sest see polnud meie süü, et siuke ummik oli. Veidi üle tunni sõitsime lennujaama. London oli vaikne ja rahulik, ei tundunud üldse, et see üks suuurlinn miljonite inimestega oli. Autosid oli küll palju aga inimesi vähem. Tundsin, et ühel päeval on London see linn, kus on minu kodu. Nii hea tunne oli.
Lennujaam on öösiti kõige ägedam koht üldse. See, kuidas inimesed üle maailma lihtsalt oma kohvrite otsas magavad, on nii paeluv. Targematel on juba tekid ja magamiskotid kaasas. Kella neljast tehtid turvaväravad alles lahti ja siis läks emme ka juba oma bussi peale, et tagasi koju saada. Mina läksin läbi väravate, sain igalt poolt ilusti läbi ja siis kui läbi selle metallidetektori läksin, oli mul jõle ehmunud nägu ees ja turvamees oli nii sõbralik ja naeratas ja ütles "Come along, we wont bite, its not that bad!". Kohe oli mul automaatselt hea tuju nii et kärutasin oma kohvri ooteruumi otse tabloo ette, et kohe esimesena näha, kust väravast mu lend väljub. Kuigi järmised pool tundi ma lihtsalt magasin või vaatasin ilusaid mehi, sest ükski lend veel ei väljunud. Kuulsin enda ümber ka eesti keelt ning ei tundnud end enam turistina. Lõpuks ilmus minu lennu juurde ka väravanumber nii et asusin seda kiirelt otsima, ei tahtnud enam viimaseks jääda. Ja ime, olingi järjekorras lausa teine! Uskumatu! Võtsin lennukis kohe aknaäärse koha ja üks kutt aitas mu pagasi üles tõsta niiet mul oli täitsa tsill olla. Lend läks päris kähku sest enamuse ajast ma magasin või kuulasin muusikat.
Eestisse jõudsin 11 ajal ja lennujaama tulid vastu Lillu ja Ralf ja nende issi. Juba lennujaamas sai nii palju nalja, aga ma ei venita seda postitust vist enam pikemaks. Koju ma igatahes jõudsin.
Paar ägedat asja/fakti/teadmist/meenutust või midagi sellist
Sportautod. Inglismaal on ilusad autod. Sportautod. Just sellised, nagu ma ilusaid autosid alati ette olen kujutanud. Madalad ja voolujoonelised. Sellised, mille peal silm puhkab. Jah, seal on tavalisi autosi ka, suuri pereautosid ja noh, tavalisi. Aga neid ilusaid on ikka kõvasti rohkem kui siin. Näiteks, Eestis olles polegi veel ilusaid autosid näinud, isegi mitte Tallinnas.
Primark. Minu lemmikpood sisaldab viimast tänavamoodi aga umbes kaks korda ilusamate hindadega. Mille pärast peaks noor inimene maksma tavalise topi eest 15 euri, kui saad selle 2 naela eest? Miks?
Tänavamood ja stiilsed noored. Ma ütlen ausalt ära, ma olen kuradi uhke, et ma olen Stiili-Piir. Tegelikult ka. See tuleb kasuks. Ma arvasin, et stiilseid inimesi näeb ainult moeajakirjades ja Tumblris. Ma eksisin. Nad eksisteerivad reaalses elus. Ja ma ei räägi ainult tüdrukutest. Siin käivad kutid ja mehed nii kenasti riides, et ma tahaks lihtsalt keset tänavat nutma hakata. Niiiiii ilus. Julged ja omapärased inimesed.
Kutid. Rääkimata sellest, et nad ilusti riides käivad, on nad ka üldiselt heas seisukorras. Kammoon, see ei tapa ühtegi meest natukene enda juukseid korda seada ja hästi lõhnata. Inglise mehed igatahes teavad, kuidas asjad käivad. Ülikenad! Isegi varasemalt Tallinnas nähtud ilusad kutid jäävad neile kaarega alla, no offence.
Meri. Me kõik teadsime, et see on üks asi, mis siia tuleb. No mida öelda. Teate ju, kui suur asi on see lõunaeestlase jaoks, kui ta saab teada, et sõidetakse mere äärde. Tehakse pilte ja lihtsalt ollakse mere ääres. Ma nägin merd. Vot see oli meri. Need laine, ma ütlen, ja ma ei liialda, nad olid tuulise ilma korral kaks meetrit kõrged. Ilusa ilma ajal olid pool meetrit kõrged. Aga lained olid alati olemas. Tegelikult oligi jõle kahju, kui juhtusid mere äärde kuuma ja tuulevaikse ilmaga. Päike kõrvetas ja kuskilt midagi ei tulnud, ja laineid, milles möllata, samuti polnud. Ja muidugi tahaks ma kirjeldada seda tunnet, kui sa seisad liiva peal ja laine uhab varbad üle ja viib taldade alt mitu sentimeetrit liiva ära, niiet sa seisad kergelt jalad harkis, et tasakaalu säilitada. Ja lainete kohin. Ja päikeseloojang. Ahhhhhhh.
Briti aktsent. Me kõik näeme filmides ja juutuubi keskkonnas britte ja alati võlub meid nende aktsent. Filmides ja videodes räägivad britid kindlasti 70% selgemalt kui oma tavapärases elus, sest lets face it, ma ei saanud pooltest asjadest aru, mida mulle öeldi või mida minult küsiti. Näiteks splashdowni veepargis oli mu kiibil midagi viga, niiet kutt, kes seal parasjagu vastutuses oli, ütles mulle midagi. Ma vaatasin talle otsa, kuulasin ja noogutasin, sest ma ei saanud lihtsalt mitte millestki aru. Ma arvan, et mu näoilme reetis mind täielikult sest ta rääkis sama juttu mulle uuesti, aga mulle tundus, et ma olen mullivannis veealla kukkunud, sest absoluutselt midagi aru ei saanud. Lõpuks lasi ta mul minna niiet kohe alla jõudes küsisin vennalt, et eu mis too kutt ütles maj saand midagi aru. Carol sai aru ja seletas mulle ka. Poodides samamoodi. Ma tean, et ainus, mida nad ütlevad, on "Hello, how are you?" aga see, mida mina kuulen kõlab umbes nii: "Helõõõu au aaaajuuu?" Ja see kõik tuleb väga kiiresti niiet ma lihtsalt naeratan lollakalt ja vastan samamoodi nagu tema. Siiski ei kadunud minu nõrkus briti aktsendi vastu, see lihtsalt jääbki kõige tõmbavamaks asjaks üldse.
Inimesed on sõbralikud. Ja naabrid samuti. Juhul, kui nad hommikul kell neli häälekat suguakti ei alusta.
Kollased bussid on sama ägedad kui punased.
Kuu ajaga hakkad lõpuks sõnu sassi ajama.
Piim ja liha on teistsuguse maitsega, kui Eestis, aga emme ütles, et sellega harjub ära.
Pole ühtegi inglast, kes ei armastaks ube. Väkk.
Fish and chips - väikesed kohvikud, mis ongi ainult selle toidu jaoks mõeldud.
Punased telefoniputkad ja postkastid sobivad väga hästi modernsesse linna ja neid ei tohikski ära vahetada, sest see teebki Inglismaast Inglismaa.
Kiirteed, kus kiirus ulatub 110 miilini tunnis. Ehk siis 170 kilomeetrit tunnis. See on mõnus, ausõna. Ja see kehtib ka bussidele.
Igas tenhikapoes, kus nägin DJ pulte või head muusikakraami, mõtlesin kohe oma dj-le. PS: Ma igatsesin sind kõige rohkem! :3
Kasse ma praktiliselt ei näinudki, ega ka hulkuvaid koeri.
Teed on korras ja teetöid tehakse öösiti, sest siis see häirib liiklejaid vähem.
Minu lend tagasi Inglismaale väljub kuuenda septembri lõunal Tallinnast, juhuks, kui keegi tahab saatma tulla. Sügisest lähen siis Inglismaale kooli ja jäängi alaliselt siia elama!
Aitähh kõigile, kes järjekindlalt lugesid ja kiidusõnu jagasid. Aitähh, et te üldse viitsisite, sest mulle jõledalt meeldib kirjutada ja need postitused on ikka üpriski pikad olnud. Aitähh, ma armastan teid! Sügisel jälle! :)
Laupäeval (06.07) käisime veekeskuses, mis oli võrreldav Jurmala veepargiga. Käisin läbi kõik torud peale ühe, mis tundus olevat nii järsk, et sealt lihtsalt otse alla kukkuda sai. Torusid oli üle kümne, kõik erineva pikkuse ja raskusastmega. Süsteem oli äge. Käe külge anti käevõru kiibiga, mis tuli enne torusse minemist vastu masinat panna ja siis nägid ekraanil kui palju aega sinu külastuse lõpuni on jäänud. Ja ühtlasi näitas ka toru peal olev vilkur kas võid juba sõita või mitte. Torudel olid igasugused ägedad nimed ka, nagu näiteke Colorado Coaster ja Missisipi Drifter või Grand Canyon (vaata siit järgi!). Kõige lahedam oligi Missisipi Drifter & Grand Canyon. See oli nagu üks pikk sõit pigem. See oli see rada, mida läbisid suure kollase rõngaga, mida tuli enne järjekorras tükk aega oodata. Aga sõit oli alati seda väärt, sest selles oli kõige rohkem pinget ja tuli ikka ise jalgadega pidevalt lükkata ja köitest tõmmata. Rada läks isegi õuest läbi ja päike oli hea kuum tol päeval. Pluss, raja ääres oli alati ülikuume veepargi töötajaid, kes aitasid niisama ja olid vast vetelpäästjate ametis kah. See oli rada, mida läbisime alati mitu korda. Teised torud olid ka muidugi ägedad. Olime keskuses pool päeva, vendade näpud olid küll mõnusasti krimpsu tõmbunud. Pärast seda käisime KFC's söömas ja lastekasiinos mängimas, kust võitsime nunnusid võtmehoidjaid. Pärast seda kõndisime bussipeatusesse, et tagasi koju sõita ja enne seda põikasime ka linnavaadet vaatama. Teate ju neid autoparklaid, mis ongi rajatud selleks, et sa lihtsalt istud autos ja vaatad ilusat vaadet? Vot selline see oli. Terve linn oleks kätte paistnud kui poleks puid kasvanud.
Pühapäeval käisime hommikupoole rannas, mis oli paksult rahvast täis. Peale seda magasin veel paar tundi ja pakkisin kohvri omameelest korralikult ära, aga emme pakkis selle ümber ja mahutas umbes kaks korda rohkem asju ära, niiet okei. Pärast seda vaatasime, et tuleb liikuma hakata, et jõuda kollasele bussile, mis viiks meid Bournemouthi rongi ja bussijaama. Jäime bussist maha, või siis noh, ootasime tükk aega aga bussi ei tulnud. Hakkasime siis järgmisesse peatusesse kõndima, sest seal on nii, et osad bussid ei peatu osades peatustes. Nägime, kuidas buss nina eest minema sõitis, võinohh, 300 meetrit eemalt, aga me ei jõudnud lihtsalt joosta enam. Kõndisime siis kesklinna, otsisime taksot, mida ilmselgelt mitte kuskil ei olnud. Mulle tundus, et emme on rohkem paanikas kui mina, sest ma suutsin veel näha kõiki neid seksikaid kutte ja ilusaid naeratusi. Lõpuks tellisime takso, mida me ära ei oodanudki sest teine takso jõudis enne kohale. Taksojuht oli poolakas, mis tähendab, et mina ei saanud mitte millestki aru, mida ta seletas. Emme loomulikult töötab umbes kotitäie poolakatega ja jagab perfektselt nende aktsenti. Igatahes onu siis ütles, et mõtekam on minna teist teed pidi kerge ringiga, sest kiirteel on ummik. Bournemothis keerasime siis suuremale teele ummiku sisse ja onu muudkui viibutas käega aknast välja ja inimesed lasid takso ette, sest ega kui takso tahab ette saada siis peab ta ka saama. Ju siis teised jagasid ära et me bussi peale peame jõudma. Jõudsime vägagi hästi ja võtsime kohe bussijuhi taha kohad. Olime napilt viis minutit sõitnud, kui bussijuht pööras emme poole ja küsis: "Are you locals?". Emme ütles, et noh, põhimõtteliselt jah. Sellepeale ütles bussijuht: "Well, I was wondering if you know any shortcuts in here? To get to the high way?" ABSOLUUTSELT PARIM BUSSIJUHT EVER. Kui minu võimuses oleks välja jagada bussijuhi auhindu siis ta oleks aasta 2013 parim bussijuht! Muidugi me ei teadnud ja läksime mööda kohustuslikku teed. Bournemouthist Londonisse kiirteel sõites peaks jõudma 2,5 tunniga. Oli pühapäeva õhtu. Pool üheksa umbes. Bournemouth on mereäärne kuurort linn. Ilmselgelt otsustasid kõik Londoni inimesed, et nüüd nad puhkavad siin ja hakkavad kõik samal ajal tagasi Londonisse sõitma. Meie lühikesest bussisõidust venis kena viietunnine sõit. Muidugi oli sellel omad plussid kuna mina nägin aknast kõiki sportautosid ja lexuseid ja ilusaid kutte. Sõitsime ka läbi sellest linnast, kus sada aastat tagasi Titanic oma teekonnale läks. Ilus linn oli. Jõudsime Londoni bussijaama peale ühte vist ja kuna meie buss lennujaama oli juba väljunud, lasti meid järgmise peale, sest see polnud meie süü, et siuke ummik oli. Veidi üle tunni sõitsime lennujaama. London oli vaikne ja rahulik, ei tundunud üldse, et see üks suuurlinn miljonite inimestega oli. Autosid oli küll palju aga inimesi vähem. Tundsin, et ühel päeval on London see linn, kus on minu kodu. Nii hea tunne oli.
Lennujaam on öösiti kõige ägedam koht üldse. See, kuidas inimesed üle maailma lihtsalt oma kohvrite otsas magavad, on nii paeluv. Targematel on juba tekid ja magamiskotid kaasas. Kella neljast tehtid turvaväravad alles lahti ja siis läks emme ka juba oma bussi peale, et tagasi koju saada. Mina läksin läbi väravate, sain igalt poolt ilusti läbi ja siis kui läbi selle metallidetektori läksin, oli mul jõle ehmunud nägu ees ja turvamees oli nii sõbralik ja naeratas ja ütles "Come along, we wont bite, its not that bad!". Kohe oli mul automaatselt hea tuju nii et kärutasin oma kohvri ooteruumi otse tabloo ette, et kohe esimesena näha, kust väravast mu lend väljub. Kuigi järmised pool tundi ma lihtsalt magasin või vaatasin ilusaid mehi, sest ükski lend veel ei väljunud. Kuulsin enda ümber ka eesti keelt ning ei tundnud end enam turistina. Lõpuks ilmus minu lennu juurde ka väravanumber nii et asusin seda kiirelt otsima, ei tahtnud enam viimaseks jääda. Ja ime, olingi järjekorras lausa teine! Uskumatu! Võtsin lennukis kohe aknaäärse koha ja üks kutt aitas mu pagasi üles tõsta niiet mul oli täitsa tsill olla. Lend läks päris kähku sest enamuse ajast ma magasin või kuulasin muusikat.
Eestisse jõudsin 11 ajal ja lennujaama tulid vastu Lillu ja Ralf ja nende issi. Juba lennujaamas sai nii palju nalja, aga ma ei venita seda postitust vist enam pikemaks. Koju ma igatahes jõudsin.
Paar ägedat asja/fakti/teadmist/meenutust või midagi sellist
Sportautod. Inglismaal on ilusad autod. Sportautod. Just sellised, nagu ma ilusaid autosid alati ette olen kujutanud. Madalad ja voolujoonelised. Sellised, mille peal silm puhkab. Jah, seal on tavalisi autosi ka, suuri pereautosid ja noh, tavalisi. Aga neid ilusaid on ikka kõvasti rohkem kui siin. Näiteks, Eestis olles polegi veel ilusaid autosid näinud, isegi mitte Tallinnas.
Primark. Minu lemmikpood sisaldab viimast tänavamoodi aga umbes kaks korda ilusamate hindadega. Mille pärast peaks noor inimene maksma tavalise topi eest 15 euri, kui saad selle 2 naela eest? Miks?
Tänavamood ja stiilsed noored. Ma ütlen ausalt ära, ma olen kuradi uhke, et ma olen Stiili-Piir. Tegelikult ka. See tuleb kasuks. Ma arvasin, et stiilseid inimesi näeb ainult moeajakirjades ja Tumblris. Ma eksisin. Nad eksisteerivad reaalses elus. Ja ma ei räägi ainult tüdrukutest. Siin käivad kutid ja mehed nii kenasti riides, et ma tahaks lihtsalt keset tänavat nutma hakata. Niiiiii ilus. Julged ja omapärased inimesed.
Kutid. Rääkimata sellest, et nad ilusti riides käivad, on nad ka üldiselt heas seisukorras. Kammoon, see ei tapa ühtegi meest natukene enda juukseid korda seada ja hästi lõhnata. Inglise mehed igatahes teavad, kuidas asjad käivad. Ülikenad! Isegi varasemalt Tallinnas nähtud ilusad kutid jäävad neile kaarega alla, no offence.
Meri. Me kõik teadsime, et see on üks asi, mis siia tuleb. No mida öelda. Teate ju, kui suur asi on see lõunaeestlase jaoks, kui ta saab teada, et sõidetakse mere äärde. Tehakse pilte ja lihtsalt ollakse mere ääres. Ma nägin merd. Vot see oli meri. Need laine, ma ütlen, ja ma ei liialda, nad olid tuulise ilma korral kaks meetrit kõrged. Ilusa ilma ajal olid pool meetrit kõrged. Aga lained olid alati olemas. Tegelikult oligi jõle kahju, kui juhtusid mere äärde kuuma ja tuulevaikse ilmaga. Päike kõrvetas ja kuskilt midagi ei tulnud, ja laineid, milles möllata, samuti polnud. Ja muidugi tahaks ma kirjeldada seda tunnet, kui sa seisad liiva peal ja laine uhab varbad üle ja viib taldade alt mitu sentimeetrit liiva ära, niiet sa seisad kergelt jalad harkis, et tasakaalu säilitada. Ja lainete kohin. Ja päikeseloojang. Ahhhhhhh.
Briti aktsent. Me kõik näeme filmides ja juutuubi keskkonnas britte ja alati võlub meid nende aktsent. Filmides ja videodes räägivad britid kindlasti 70% selgemalt kui oma tavapärases elus, sest lets face it, ma ei saanud pooltest asjadest aru, mida mulle öeldi või mida minult küsiti. Näiteks splashdowni veepargis oli mu kiibil midagi viga, niiet kutt, kes seal parasjagu vastutuses oli, ütles mulle midagi. Ma vaatasin talle otsa, kuulasin ja noogutasin, sest ma ei saanud lihtsalt mitte millestki aru. Ma arvan, et mu näoilme reetis mind täielikult sest ta rääkis sama juttu mulle uuesti, aga mulle tundus, et ma olen mullivannis veealla kukkunud, sest absoluutselt midagi aru ei saanud. Lõpuks lasi ta mul minna niiet kohe alla jõudes küsisin vennalt, et eu mis too kutt ütles maj saand midagi aru. Carol sai aru ja seletas mulle ka. Poodides samamoodi. Ma tean, et ainus, mida nad ütlevad, on "Hello, how are you?" aga see, mida mina kuulen kõlab umbes nii: "Helõõõu au aaaajuuu?" Ja see kõik tuleb väga kiiresti niiet ma lihtsalt naeratan lollakalt ja vastan samamoodi nagu tema. Siiski ei kadunud minu nõrkus briti aktsendi vastu, see lihtsalt jääbki kõige tõmbavamaks asjaks üldse.
Inimesed on sõbralikud. Ja naabrid samuti. Juhul, kui nad hommikul kell neli häälekat suguakti ei alusta.
Kollased bussid on sama ägedad kui punased.
Kuu ajaga hakkad lõpuks sõnu sassi ajama.
Piim ja liha on teistsuguse maitsega, kui Eestis, aga emme ütles, et sellega harjub ära.
Pole ühtegi inglast, kes ei armastaks ube. Väkk.
Fish and chips - väikesed kohvikud, mis ongi ainult selle toidu jaoks mõeldud.
Punased telefoniputkad ja postkastid sobivad väga hästi modernsesse linna ja neid ei tohikski ära vahetada, sest see teebki Inglismaast Inglismaa.
Kiirteed, kus kiirus ulatub 110 miilini tunnis. Ehk siis 170 kilomeetrit tunnis. See on mõnus, ausõna. Ja see kehtib ka bussidele.
Igas tenhikapoes, kus nägin DJ pulte või head muusikakraami, mõtlesin kohe oma dj-le. PS: Ma igatsesin sind kõige rohkem! :3
Kasse ma praktiliselt ei näinudki, ega ka hulkuvaid koeri.
Teed on korras ja teetöid tehakse öösiti, sest siis see häirib liiklejaid vähem.
Minu lend tagasi Inglismaale väljub kuuenda septembri lõunal Tallinnast, juhuks, kui keegi tahab saatma tulla. Sügisest lähen siis Inglismaale kooli ja jäängi alaliselt siia elama!
Aitähh kõigile, kes järjekindlalt lugesid ja kiidusõnu jagasid. Aitähh, et te üldse viitsisite, sest mulle jõledalt meeldib kirjutada ja need postitused on ikka üpriski pikad olnud. Aitähh, ma armastan teid! Sügisel jälle! :)
- 15:58
- 0 Comments
