Vaatasin just, et viimane postitus oli tehtud siis, kui olin kolledzis kuus nädalat olnud. Kirjutasin ka pikalt siis aga eks me kõik teame et elu muudkui kisub sind edasi ja ei ole enam aega kõike teha.

Üldiselt selle esimese aastaga panime kolledzis lavale kümneid ja kümneid showsid. Ei hakka draama õpilastest ja näitlejatest jutustama, nad kõik tegid imelisi asju ja ikka hea uhke tunne on, et nendesugustega õppida saan.

Mina ise olin aga laval kolmes shows. See tegi siis 7 korda kokku. Kümned erinevad tantsud ja uued õpetajad ja ennastületama panev koreograafia. Ühe korra murdsin varba, aga mis teha, lavale tuleb ikka minna. Ega see esinena elu kerge pole, nüüd olen ikka kõike näinud - põlve liigesest välja minemisest kuni kõrge palaviku esinemiseni. Ja ega kui paar minutit enne lavale minekut vetsud oksendad siis ega see tantsijat ei peata. Veri ja pisarad, valesid teile ei räägita. 

Kogu selle tantsimise kõrval on ilmselgelt väga olulisel kohal kirjalikud ülesanded. Esseed ja logbook'id, ja sada tuhat asja veel. Mõtled jah et mis siin ikka natuke kirjutada on aga kui ümberringi kõik inglased on ja ka sina nende tasemel hakkama pead saama siis paneb ikka nina kortsutama küll. Aasta hiljem sain juba korrektses inglise keeles 40 leheküljelise esseega hakkama.

Lühidalt veel midagi mis kolledzis juhtunud on: sada tuhat work-outi, dieediplaanid, nõmedad teismelised ha nende nõmedad tülid. Ja tants. 

Kevadel käisin Eestis ja sain 18.

Anna käis kevadel külas ja veetsime nädalavahetuse Londonis.

Caroline'iga käisime Hispaanias puhkamas.

Leidsin töö ja kolisin kodus välja.

Leidsin sõpru ja kaotasin sõpru.

 Täna oli esimene päev tagasi kolledzis, uskumatu mõelda et vähem kui aasta pärast olen juba lõpetanud ja loodetavasti Londonis ülikoolis. Detsembriks peavad UCAS paberid täidetud olema.

Kontserditele jõuab ka minna, ees on tulemas Dead! kahe nädala pärast, the Vamps oktoobris ja All Time Low märtsis.

Ainus asi mis kurvaks teeb on inimesed kes mind unustavad. Aitähh Suusile, kes suudab ikka minuga kontakt hoida ja kellega kell kolm hommikul maailmaasjadest saab rääkida. Ja Krissu, sinuga on hea juttu ajada, tädi Aeduga ka. Ja aitähh ka Monikale ja Elisele ja Anna-Marijale kes samuti aega on leidnud. Kallid olete!

Ulvi, sina ka! 

Ja veidi pilte nüüd!