Perks of being a foreigner

1st year in the UK done and dusted!

Eelmise aasta kuues september oli üks hirmuäratav ja tore päev. Ja nüüd aasta hiljem mõtlesin et viiks teid natuke kurssi millega ma hakkama olen saanud.

Vaatasin just, et viimane postitus oli tehtud siis, kui olin kolledzis kuus nädalat olnud. Kirjutasin ka pikalt siis aga eks me kõik teame et elu muudkui kisub sind edasi ja ei ole enam aega kõike teha.

Üldiselt selle esimese aastaga panime kolledzis lavale kümneid ja kümneid showsid. Ei hakka draama õpilastest ja näitlejatest jutustama, nad kõik tegid imelisi asju ja ikka hea uhke tunne on, et nendesugustega õppida saan.

Mina ise olin aga laval kolmes shows. See tegi siis 7 korda kokku. Kümned erinevad tantsud ja uued õpetajad ja ennastületama panev koreograafia. Ühe korra murdsin varba, aga mis teha, lavale tuleb ikka minna. Ega see esinena elu kerge pole, nüüd olen ikka kõike näinud - põlve liigesest välja minemisest kuni kõrge palaviku esinemiseni. Ja ega kui paar minutit enne lavale minekut vetsud oksendad siis ega see tantsijat ei peata. Veri ja pisarad, valesid teile ei räägita.

Kogu selle tantsimise kõrval on ilmselgelt väga olulisel kohal kirjalikud ülesanded. Esseed ja logbook'id, ja sada tuhat asja veel. Mõtled jah et mis siin ikka natuke kirjutada on aga kui ümberringi kõik inglased on ja ka sina nende tasemel hakkama pead saama siis paneb ikka nina kortsutama küll. Aasta hiljem sain juba korrektses inglise keeles 40 leheküljelise esseega hakkama.

Lühidalt veel midagi mis kolledzis juhtunud on: sada tuhat work-outi, dieediplaanid, nõmedad teismelised ha nende nõmedad tülid. Ja tants.

Kevadel käisin Eestis ja sain 18.

Anna käis kevadel külas ja veetsime nädalavahetuse Londonis.

Caroline'iga käisime Hispaanias puhkamas.

Leidsin töö ja kolisin kodus välja.

Leidsin sõpru ja kaotasin sõpru.

Täna oli esimene päev tagasi kolledzis, uskumatu mõelda et vähem kui aasta pärast olen juba lõpetanud ja loodetavasti Londonis ülikoolis. Detsembriks peavad UCAS paberid täidetud olema.

Kontserditele jõuab ka minna, ees on tulemas Dead! kahe nädala pärast, the Vamps oktoobris ja All Time Low märtsis.

Ainus asi mis kurvaks teeb on inimesed kes mind unustavad. Aitähh Suusile, kes suudab ikka minuga kontakt hoida ja kellega kell kolm hommikul maailmaasjadest saab rääkida. Ja Krissu, sinuga on hea juttu ajada, tädi Aeduga ka. Ja aitähh ka Monikale ja Elisele ja Anna-Marijale kes samuti aega on leidnud. Kallid olete!

Ulvi, sina ka!

Ja veidi pilte nüüd!

11:18
1 Comments

IT'S HALF TERM BABY

Kas te teate noort, kes on kurb sest vaheaeg jõudis liiga kähku kohale? Siin ma olen. Kuus nädalat kolledzit ja ma mõtlesin et olen esimeseks vaheajaks väsinud, aga pean tunnistama, et oleksin veel kuus nädalat otsa lisanud. Samas on üpris raske ära väsida, kui koolipäevad on vaid kolmel päeval nädalas.Viin siis teid kurssi viimase kahe nädalaga koolis.

Olen veel üle ühe balletitunni, mis ei ole kuidagi kergemaks muutunud. Siiamaani ei suuda jalgade liigutamise juurde käsi lisada, rääkimata siis kaela ja selja sirutamisest ja näoilmetest. Õnneks on aega.

Nii, siis kindlasti üks tähtsamatest sündmustest oli eelmisel teisipäeval aset leidnud hindamine. Kolm tantsuõpetajat istusid laua taga ja tegid märkmeid, kui me oma kahte tantsu esitasime. Mõlema tantsu tehnikat olimegi viimased kuus nädalat harjutanud ja nüüd oli aeg näidata, kui hästi me selle omandasime. Contemorary tants oli Ellie Gouldingu laulu "Burn" järgi ja mulle nii meeldis see.

Meile anti ka kuskil neli päeva, et seda kodus veel harjutada, mida ma eriti ei teinud, välja arvatud kõik need korrad kui ma seda peas läbi tantsisin sest viimased liigutused ei tahtnud meelde jääda, ja siis ükskord kui kõik olid kuskile läinud siis elutoas vehklesin. Seda esitasime neljaste gruppidena, minu grupis olid veel Kitty, Tillie ja Leanne ja kuna ma olin ees reas siis ma ei teagi kuidas neil läks aga hiljem sain teada et meil kõigil läks vist hästi, püsisime ajas ja saime hakkama.

Hinded saame pärast vaheaega teada ja ma kardan, sest hindamissüsteem on teistsugune. Põhimõtteliselt on kolm hinnet, kõige madalam on Pass grade, pärast seda on Merit grade ja siis Distinction grade. Ja kõige madalam hinne mis sa teemade sees saavutad jääb su lõpu hindeks. Vähemalt nii sain ma aru. Olen jõhkralt palju pabereid selle hindamissüsteemi kohta saanud niiet võin terve raamatu neist kokku panna. Mäletan, et alguses kui meie nimed välja hõigati ja me püsti tulime, siis G, minu tutor, hakkas kohe hõikama et "Kiiai, Kiiai, there she is!" Raske on kirjutada seda, kuidas ta kutsub mind, sest kohe kindlasti ei ütle ta Kairi, nagu teised. Aga ma olen rahul sellega, see on nagu hüüdnimi ja vähemalt ma tean, et ta teab mu nime. AJ kutsub mind üldse Kiriks, niiet jah.

Igatahes, alguses muusika veel ei käinud sest nad vist kirjutasid nimesid üles või midagi igatahes seisin seal, keset ruumi, minu eees maas istusid teised, kes alles ootasid oma korda või olid juba ära tantsinud, G pilk oli täiega minule kinnitunud ja vaatasin peeglisse ja nägin enda ehmunud nägu seal vastu vaatamas. Tundsin kuidas jalad värisesid. Peas käisid ringi ainult mõtted et kurat ma raudselt unustan kõik ära ja jään lihtsalt seisma või hakkan nutma või minestan või veel hullemat midagi, kuni lõpuks hakkasin peaaaegu naerma ja suutsin ainult sellele mõelda, et ma teen seda, mida ma ülekõige armastan ja see on mu tulevik, see on see kes ma olen ja ma tahan esineda ja särada, ma tahan tantsida. Ja ma ei kartnud enam, jalad ei värisenud enam ja muusika läks käima ja ma panin silmad kinni ja suutsin isegi naeratada, kuigi me ei pidanud. Ja ma elasin selle üle ja ma nautisin seda, daimn ma ei mäleta isegi et ma vigu oleks teinud ja see oli kindlasti mu parim esitus.

Kõik teised esinesid ära ja siis AJ ütles, et võtame kohe Jazzi tüki ette ja teeme korra mõlema grupiga läbi, et feeling sisse saada. Ma läksin riideid vahetama, niiet kui ma tagasi jõudsin, siis esimene grupp juba tantsis. Aga pilgud olid minul, AJ ja Jane viskasid pöidlad püsti ja paljud plaksutasid ja kõik hõikasid midagi ja ma lihtsalt poseerisin ukse juures. AJ oli öelnud meile, et jazzi tantsu jaoks võiks midagi erksamat selga panna ja meik teha ja peapaelad leida või midagi, aga teised vist ei pööranud sellele tähelepanu. Niiet kui mina uksest sisse astusin, neoonsiniste retuusidega, mille peal olid neoonroosad lühikesed püksid ja tumesinine topp, juuksed sassi aetud ja sinine peapael juuksepiiri taltsutamas, siis muidugi, kõigi tuju oli parem, sest ma nägin lihtsalt fabulous välja. See viis mu tuju lakke, niiet kohe tuligi teise grupi kord tantsida ja daimn we killled it. Kitty veel ütles, et ta naeratas kogu aeg sest nägi silmanurgas mind ja see lihtsalt ajas suu kõrvuni. Ja mul oli endal ka raske mitte naerda kui enda peegeldust nägin. Ja ma olen rohkem kui kindel, et see tõstis mu hinnet mingivõrra niiet ma ei kahetse midagi! Aaja siin on see laul mille järgi tants oli klikki siia!

Alguses nii kartsin, et see on esimene hindamine ja see tehti nagunii see aasta varem aga lõpuks ma lihtsalt nautisin kõike nii et mingit pinget polnud. Ja siis mõtlesin korraks kontrolltöödele Eestis ja see, kuidas tuupisin õhtuti, lugesin materjale läbi ja tegin eraldi kordamislehti ja sain ikka kolme ja tundsin end sitasti. Ja nüüd? I'm having the time of my life ja saan selle eest hindeid kah veel, naiss.

Järgmisel päeval, ehk siis viimasel päeval enne half termi oli meid kohal ainult 9, hästi paljud ei tulnud üldse kohalegi. Niiet Ryaniga laulutunnis me lihtsalt rääkisime tema minevikust ja meie tulevikust, AJga olid individuaalsed vestlused ja ta rääkis kuidas meie esimene essee läks. Mul läks suht sitasti kui teistega võrrelda, aga siis ma seletasin talle et ma kirjutasin essee enne eesti keeles valmis ja siis tõlkisin ja parandasin, aga eesti ja inglise keel on nagu tagurpidised, aga ta sai aru mis mu point oli ja siis rääkis, et raamatukogus on John ja ta aitab esseedega, vaatab need üle ja parandab, enne kui me need esitama peame.

Ja siis ta isegi lubas, et võime talle enne saata ja ta vaatab üle ja ütleb mida muuta. Aga hindeid nende eest vist ei saagi, vähemalt ta kirjutas ainult paar kommentaari lehele juurde. Koreograafias Gga lihtsalt ajasime juttu alguses ja lõpuks Jack, kes on ülihea tänavatantsija, õpetas meile groove'i põhilisi liigutusi niiet meil oli suht lõbus aga see kestis ainult tund aega mis oli jama tegelt, oleks võinud kauem. Ja siis G lubas et enne järgmist half termi saame meie 9 päev varem ära ja teised peavad kohal olema sest seekord meie olime ja teised polnud.

Neljapäeval läksin Poole'i, sest AJ kutsus mind ja Shannonit oma tantsugrupiga tantsima, tegelt ka kutsus väga paljusid inimesi, niiet sinna minnes ma arvasin et raudselt seal on meie aasta omad ja vanemad ja degree õpilased ka niiet ma tõsiselt kartsin ja ei teadnud mida oodata. Aga lõpuks oli meid ainult 7 koos minu ja Shannoniga. Enamus neist olid teise aasta õpilased, aga üks degree oli ka, ja alguses nad arvasid, et mina ja Shannon olime ka degree õpilased. Igatahes, kahe tunniga õppisime nelja minutilise koreograafia ära, siis tegime meigid ja soengud ja Sophie poiss pani ägeda valgusutuse ja AJ filmis ja varsti peaks seda klippi fbs nägema sest tegime selle ShakeAway võistluse jaoks ja siis ma hakkan igale eestlasele pinda käima, et ta laigiks ja sheeriks niiet ma juba vabandan ette ära. Aga see õhtu oli nii lahe! Nii toredad tüdrukud olid ja aitasid ja nalja sai ka! Ja nüüd ma vist liitungi selle grupiga ja hakkan esinemas käima ja muud siukest staffi aga ma pean töö leidma sest ma tahan seda ise kinni plekkida..

Ja ülejäänud päevad olen kodus istunud ja mitte midagi kasulikku teinud. Caroline läks ka Norra praegu ja ma ei tunne end piisavalt koduselt veel, et välja minna. Keelebarjäär on nagu ta on ja see on kindlasti ka üks põhjus miks mul Eesti igatsus on juba. Igatsen väikseid asju, säästumarketit ja maximat ja tuttavaid autosid ja Valga teesid ja klassiõdesid-vendasid ja sõpru ja sugulasi ja kasse ja koeri ja kohukesi ja hea asi on see, et ma leidsin Tescost oma lemmiku laimisidrunipiparmündi joogi, mida jätkus neljaks päevaks. Ja eile sain kohukest. Ja Estrella krõpse. Hea, et siin need idaeuroopa toidupoed on mõnes kohas. Neil võiks värsket eesti kartulit ja hapukoort ja verivorsti kaa olla. Lisaks sellele, kuna ma olen nii pikka postituse juba teinud ja umbes 50% lugejatest lõpetasid kümnenda rea peal siis võin ka öelda, et ma tunnen seda vastikut tunnet, et vanad sõbrad unustavad mu ja uusi sõpru pole nii tekkinud niiet ma olen selles vahestaadiumis ja olen kurb ja kuulan kurba muusikat. Ja seda ei aita miski kaasa ka, sest inimesed suhtlevad järjest vähem ja vähem ja pean teiste vastuseid järjest kauem ootama. Aga eks nii see läheb, vahemaa näitab et ainult tugevamad sõprussidemes jäävad püsima ja saabki teada, kes mu elus peavad olema. Niiet see on hea, eks? Ma loodan.

Õnneks mul on mu hea sõber Tumblr kes mind lõbustab ja naerma ajab..

Ah, siis ma tahaks midagi teile südamele panna, tantsijad eestis ja Valgas. Kui sa arvab, et 20 euri kuus on palju, siis sa eksid. See on praktiliselt mitte millegi eest tantsimine. Sest siin, kõige odavamd trennid on kuskil 5 naela ühe tunni eest. Ehk kui ühel päeval on sul kaks tundi tantsimist, siis see teeb 10 naela ja kui sul on nädalas kahel päeval trennid siis on see nädalas 20 naela ja kui kuus on viis nädalat siis see teeb KUUS SADA NAELA. Kas sa saad aru? See teeb kuskil 120 eurot. Ehk siis kui sina tantsid Studio Joys, siis sa saad sama raha eest tantsida KUUS KUUD. Niiet hinda seda mis sul on, sest mujal ei ole nii. Ja ära vingu, suck it up, see on väike raha, kui sa tõesti tahad seda teha. Ja ära unusta, et su ümber võib olla selliseid inimesi, kes käivad iga kuu umbes veel kolmes trennis ja maksavad selle eest, okei ma olen nüüd kuri, mitte sinu pihta sest võibolla sa oled hea ja ei vingu aga keegi teine vingub niiet rääkige neile seda mida ma kirjutan ja minge tantsima, eks :)

Lisaks sellele on mul vägaväga hea kuulda, et JJstreet ja Mari on Valgas VÄGA SUUREPÄRASED ja minuni on jõudnud mitme noore tänusõnad, et ma sellega tegelesin ja kuigi ma olen kurb, et ma ise teiega ei tantsi, siis ma olen õnnelik, et teil on see võimalus! Ja parem olgu tulemust näha kui ma kunagi sinna kanti jõuan ja kesteab, äkki näeme Camp of Hip Hopis, teen balletti teile kuskil või midagi :) ja armastage Marit, ta on nii hea, et sõidab niimoodi Tartu ja Valga vahelt, tehke toredaid üllatusi talle :)

Ja oh, kallid klassikaaslased, pidage vastu need kaks aastat, sest see annab teile niiii palju juurde, te suudate järjest rohkem infot on ajusse mahutada ja teie närvid on nii tugevad kui te lõpuks gümna lõpetate ja ärge hurtige õpetajaid ja pingutage ja nautige ja ma hoian iga kontrolltöö ja tunnikontrolli ja eksami ajal teile pöidlaid sest te olete nii tublid, NII TUBLID!

PILDI AEG!

Siin ma säran, sest kõndisin kakskümmend minutit vihma käes, yes I know its England, ja mu jaki all oli pakk doonutseid mida ma kaitsesin märja eest ja ma nägin välja nagu ma oleks rase niiet mind lasti kohe üle sebrade ja puha.

Aa ja kuna Inglismaa lõunaosas on niiöelda kümnendite suurim torm siis käisime ükspäev laineid pildistamas, mis olid tõesti võimsad ja mul on siiamaani palju liiva silmas ja see on valus aga ära ka ei tule, mis siis teha.